Termokaamera või lekkeotsija – millist meetodit kasutada?

Mida termokaamera tegelikult näitab?

Soojuskaamera mõõdab pinna infrapunakiirgust ja tõlgib selle temperatuurikaardiks. See ei näe läbi seina ega tuvasta vett — see näitab ainult seda, kus pind on soojem või jahedam kui ümbrus.

Sooja vee või küttetoru leke soojendab ümbritsevat materjali ja joonistab ekraanile selge sooja ala, sageli ka toru kulgemise joone. Külma vee leke annab vastupidise pildi: niiske pind jahtub aurustumise tõttu ja paistab tumedama laiguna.

Meetodi tugevus on kiirus ja ulatus. Mõne minutiga saab üle vaadata terve ruumi ja välistada suure osa pinnast. See teebki termokaamerast hea esimese sammu.

Mida akustiline lekkeotsija tegelikult kuuleb?

Surve all olevast august väljuv vesi tekitab pideva turbulentse müra. Akustiline seade võimendab selle ja filtreerib välja sagedused, mis on lekkele iseloomulikud. Operaator liigub pinnal punktist punkti ja jälgib, kus signaal on kõige tugevam.

Meetodi tugevus on täpsus. Kui heli on kuuldav, saab asukoha sageli määrata kümne kuni kolmekümne sentimeetri täpsusega, mis on täpselt see, mida on vaja ühe väikese avause tegemiseks.

Nõrkus on tundlikkus keskkonna suhtes. Liiklusmüra, ventilatsioon, töötav pesumasin või naabri tegevus võivad signaali varjata. Seetõttu tehakse mõõtmine sageli vaiksel ajal.

Otsene võrdlus

Lihtne reegel: termokaamera leiab ala, lekkeotsija leiab punkti. Suurte pindade skaneerimisel on kaamera kiirem; lõpliku koha kinnitamisel on akustika täpsem.

• Sooja vee ja küttetoru leke — termokaamera on tugevaim
• Külma vee surveleke — akustika on tugevaim
• Suur põrandapind, kus algus on teadmata — alusta kaameraga
• Ala on juba teada, vaja on täpset punkti — kasuta akustikat
• Plasttoru sügaval valus — kombineeri mõlemad, vajadusel lisa gaas
• Väga mürarikas keskkond — kaamera töötab, akustika mitte

Millal kumbki meetod eksib

Termokaamera annab valepositiivseid tulemusi seal, kus temperatuurierinevusel on muu põhjus: külmasild, ventilatsiooniava, päikesekiir aknast või põrandakütte kontuur ise. Kogenematu vaatleja tõlgendab neid kergesti lekkena.

Akustika eksib siis, kui rõhk süsteemis on madal või auk on nii suur, et vesi voolab välja ilma iseloomuliku sisinata. Samuti summutab pehme soojustus ja pinnas heli, mistõttu maa-alune plasttoru leke võib jääda kuulmatuks.

Kolmas ühine viga on liiga kiire järeldus. Kui mõlemad meetodid osutavad samale kohale, on kindlus suur. Kui nad ei nõustu, tuleb otsida edasi, mitte hakata lammutama.

Kuidas tüüpiline mõõtmine tegelikult käib

Töö algab vestlusest ja survetestist: kas leke on olemas ja millises süsteemis. Seejärel skaneeritakse kahtlusalune pind kaameraga, et kaardistada ala. Järgmisena kinnitatakse punkt akustiliselt ja kontrollitakse niiskusmõõtjaga.

Lõpuks märgitakse koht pinnale ja pildistatakse. Alles siis tehakse otsus avamise kohta ning valitakse, kas parandada kohapeal või vahetada lõik välja.

Kui torustik on vana ja lekkeid tuleb korduvalt, tasub lisaks asukoha leidmisele hinnata kogu süsteemi seisukorda — pidev punktiparandus on lõpuks kallim kui toru remont või lõigu planeeritud vahetus.

Kas tasub endale seade osta?

Odav taskutermokaamera näitab suuri temperatuurierinevusi ja võib aidata esmasel hindamisel, näiteks põrandakütte kontuuri leidmisel. Väikese lekke tuvastamiseks jääb sellise seadme lahutusvõimest tavaliselt puudu.

Akustilised seadmed on veelgi keerulisemad: tulemus sõltub vähemalt sama palju operaatori kogemusest kui riistvarast. Sama signaal võib kogenematule tähendada müra ja kogenule selget viidet.

Praktiline soovitus: kasuta lihtsaid vahendeid probleemi kinnitamiseks — arvesti näit, niiskuse jälgimine, foto ajas — ja telli mõõtmine siis, kui vaja on täpset punkti.

Korduma kippuvad küsimused