Duširuumi põranda kalle – miks vesi ei valgu trappi?

Kui suur peab duširuumi põranda kalle olema?

Üldine praktika näeb ette, et duširuumi põranda kalle trapi suunas on vahemikus 1–2%, ehk 1–2 sentimeetrit meetri kohta. Avatud dušinurgas, kus vesi pritsib laiemale alale, on mõistlik hoida kalle pigem 2% lähedal, sest siis liigub vesi ka õhukese kilena kiiresti äravoolu poole.

Väiksem kui 1% kalle tähendab, et vee liikumine sõltub juhusest: plaadi pinna karedus, vuugi laius ja isegi seebijääk suudavad õhukese veekihi kinni pidada. Just sellepärast tekivad püsivad loigud sageli täpselt samasse kohta — seal on põrand mikroskoopiliselt lame või isegi kergelt vastupidise kaldega.

Liiga suur kalle on samuti viga. Üle 3% muutub põrand libedaks ja ebamugavaks ning suurte plaatide puhul hakkavad vuugid murduma, sest plaat ei istu enam kogu pinnaga aluspinnal.

Kuidas kallet ise kontrollida?

Kalde kontrollimiseks ei ole vaja ehitusfirmat. Kolm lihtsat meetodit annavad piisavalt selge pildi, et otsustada, kas probleem on ehituslik.

• Veetest: vala aeglaselt 1–2 liitrit vett põranda kaugemasse serva ja jälgi, kas kogu vesi liigub trapi poole või jääb osa seisma
• Loodi test: aseta 1-meetrine lood trapist väljapoole suunatult ja mõõda, kui suur klots tuleb kaugema otsa alla panna, et lood tasakaalu läheks — see mõõt sentimeetrites ongi kalde protsent
• Loikude kaardistamine: märgi teibiga kohad, kuhu vesi jääb korduvalt seisma; kui need on alati samas kohas, on tegu püsiva ehitusliku veaga, mitte juhusega
• Trapi ääre kontroll: aseta joonlaud üle trapi — kui trapi rest on ümbritsevast plaadist kõrgemal, ei saa vesi ka hea kalde korral sisse voolata

Trapi kõrgus – kõige sagedasem paigaldusviga

Väga sageli ei ole probleem kaldes, vaid trapis endas. Kui trapikorpus on betoneeritud liiga kõrgele või kui plaatija on hiljem kasutanud paksemat liimikihti, jääb trapi rest ümbritseva plaadi pinnast paar millimeetrit kõrgemale. Tulemus on täpselt see, mida kirjeldatakse sõnadega „vesi jääb ringiga trapi ümber seisma“.

Vastupidine viga — liiga madalale jäänud trapp — on harvem, aga tekitab teistsuguse probleemi: trapi äärde koguneb pesuvett ja mustust ning vuuk selle ümber hakkab pidevalt niiskuse tõttu lagunema.

Kui trapp ise on vale kõrgusega, ei ole mõtet põranda kallet muuta. Lahenduseks on tavaliselt trapi ülaosa vahetus reguleeritava raami vastu või trapi ümbritseva ala lokaalne ümberplaatimine. Vanema, korrodeerunud või lõhkise korpuse puhul on mõistlikum teha trapi vahetus korralikult ära, sest trapi korpus asub hüdroisolatsiooni kõige tundlikumas punktis.

Kas põhjus võib olla hoopis aeglane äravool?

Enne kui süüdistada kallet, tasub välistada aeglane äravool. Kui vesi liigub küll trapi suunas, kuid trapi kohal koguneb loik, mis alaneb aeglaselt, ei ole viga põrandas, vaid torustikus. Sellisel juhul on tüüpiline, et duši ajal vesi tõuseb ja kaob alles mõni minut pärast kraani sulgemist.

Kõige sagedasem põhjus on juuste, seebi ja rasva segust tekkinud kiht trapi sifoonis või selle järgses horisontaalses lõigus. Enamiku sellistest juhtumitest lahendab trapi puhastamine, kuid korduv kordumine viitab sügavamale ummistusele, mille lahendab ummistuste likvideerimine või vajadusel survepesu.

Kui äravool on ka pärast puhastust aeglane, võib äravoolutorul endal olla ebapiisav kalle konstruktsioonis. Selle kinnitab kõige täpsemini kanalisatsiooni videouuring, mis näitab toru sisemuse tegelikku seisukorda ja vee seisu lõike.

Miks seisev vesi on rohkem kui esteetiline mure

Seisev vesi ei kuiva puhtalt. Iga loik jätab endast maha seebi- ja lubjajäägi, mis muudab vuugi poorseks ja hoiab niiskust veelgi kauem. Kuu kuu järel tähendab see tumenevaid vuuke, hallituse teket ja plaadi alla imbuvat niiskust.

Kõige tõsisem tagajärg on hüdroisolatsiooni koormamine. Veekindel kiht on projekteeritud lühiajaliseks kokkupuuteks veega, mitte alaliseks vee all olemiseks. Kui vesi seisab iga päev tundide kaupa samas kohas, otsib see aja jooksul tee vuugi mikropraost aluspinda ja edasi konstruktsiooni.

Kortermajas jõuab selline niiskus tavaliselt allpool asuva korteri laeni ning avastatakse alles siis, kui kahju on juba tekkinud. Kui kahtlustad, et niiskus on jõudnud plaadi alla, aitab olukorda hinnata lekkeotsing niiskusmõõturi ja termokaameraga, ilma põrandat lõhkumata.

Milliseid lahendusi on kaldevea puhul olemas?

Lahenduse valik sõltub sellest, kui suur on viga ja kui palju põrandast tuleb puutuda.

• Lokaalne ümberplaatimine: sobib, kui loik tekib ühes kindlas kohas ja ülejäänud põrandal on kalle korras
• Trapi ülaosa reguleerimine või vahetus: lahendab olukorra, kus rest on plaadist kõrgemal
• Duššialuse paigaldamine: kiireim lahendus, kui põranda ümberehitus ei ole hetkel võimalik
• Duširuumi põranda täielik ümberehitus koos uue hüdroisolatsiooni ja kaldevaluga: ainus õige lahendus, kui kalle on kogu pinna ulatuses vale või hüdroisolatsioon on kahjustatud

Millal on põranda ümberehitus paratamatu?

Ümberehitust tasub kaaluda siis, kui loikude asukohti on mitu, kui kalle on mõõdetuna alla 0,5% või kui vuugid on juba mitmes kohas lagunenud ja tumedaks muutunud. Sellises olukorras on plaadi vahetamine ilma aluspinda korrigeerimata raha, mis kulub aasta või kahega uuesti.

Ümberehituse käigus tehakse uus kaldevalu, paigaldatakse terviklik veekindel kiht koos nurga- ja läbiviigulintidega ning seatakse trapp lõplikult õigele kõrgusele. Kui see tehakse kogu vannitoa remondi osana, on tulemus ka pikas plaanis odavam kui korduvad lokaalsed parandused.

Kui kahtlustad, et seisev vesi on juba jõudnud konstruktsiooni, tasub enne remondi planeerimist läbi lugeda ka artikkel torustiku varjatud probleemi märkidest — see aitab aru saada, kas tegemist on ainult pinnaveaga või on taustal ka torustiku probleem.

Korduma kippuvad küsimused